Friday, June 27, 2008

Second post.

1.
2.

3.

1.Vanavanaisa surmatunnistus.
My great-grandfather's death certificate.
2.Vanavanaisa ja vanavanaema kihlumispaber.
My great-granfather's and great-grandmothers engagement paper.
3.Vasakul Juljus, paremal Helene. Süles vanaema õed.
Juljus on the left and Helene on the right. The children are my grandmother's sisters.


Laupäeval käisime vanatädi juures. Minu vanaema kõige vanema õe juures. Pärast niisama joodikutest ja ilmaelust rääkimisest, küsisime mina ja ema ka Juljuse kohta.

This Saturday we went to see my great-aunt. My grandmother's oldest sister. After just chatting about drunkards and life, we inquired about Juljus.

Sain teada, et linnas oli toimunud ka kohus, kus Juljuse õde olla käinud. Pärast arreteerimist oli kogu talu läbi otsitud. Kõik kuld-ja hõbemündid olid ära konfiskeeritud. Alles oli jännud vaid üks pisike hõberahadega karp, mille lapsed mängimise järel olid oma käe järgi ära paigutanud. Ja siis selgus, et üks arreteerimise põhjus võis olla ka see, et Juljus oli kaitseliitlane. Kõiki selle alaga tegelevaid peeti automaatselt riigivaenlasteks.

I found out that there had also been a trial in town, which Juljus' sister had attended. After the arrest the whole farm had been searched. All the gold and silver was confiscated. Only a small box with silver coins was left behind, which the children had misplace during play. Then we found out that one of the reasons for Juljus' arrest was that he was a member of the Estonian Defence League. Everyone who was connected to the army was automatically considered an enemy of the state.
Vanaema ja ta õde üritasid veel meenutada. Kommenteerides eelmisel päeval telerist tulnud "Võta või jäta" showd, poetasid mõlemad ka vahele oletuslikke fakte. Minu vanaema eriti ei räägi oma isast. Esmalt vist sellepärast, et pole teda ju kunagi näinud. Ka vanatädi ütles, et oleks nagu puuga pähe saanud selle koha pealt, olles siis 9.aastane

My grandmother and her sister tried to recall even more. While commenting a television show from the previous day, the both dropped some hypothetical information. My granmother doesn't talk much about her father. Probably because she never saw him. My great-aunt also felt like she was stricken, being 9 at the time.
Palusin, et keegi otsiks maalt pilte. Ema ja vanaema juskui taasavastasid need pildid. Üheskoos vaadati ja meenutati, kes kus pildil on. Järgmine päev alustas ema jälle mulle mastaapsete grupipiltide tutvustamist. Veensin, et ta tegi seda juba eile ja ma tean, kelle lellepoeg kuskil on. Ka vanaema ütles, et ohhh jäta juba. Ülalpool mõned pildid.

I asked for someone to look for any pictures they could find. It was like my mother and granmother rediscovered the photos. Together they looked at the photos and recalled who was on which picture. On the next day my mother started to talk about the large group photos once again. I reminded her that she had already done this on the previous day and that I already knew whose distand cousin stood where. My grandmother also told her to leave it be. You can see some of the pictures above.

1. Surmatunnistus, mille mu ema sai kätte alles 1989. Eesti Riigiarhiivist. Esmasel uuringul kinnitati, et dokumente pole. Mõned aastad hiljem selgus, et tunnistust pole väljastatud, kuna sugulasi ei leitud. Ema pääses dokumendile ligi ainult tänu tutvustele, kuna töötas Toompeal toidupoes ja kunded olid Riigiarhiivist. Tunnistusele on ka märgitud, et surma põhjus teadmata. Ent kindlad allikad väidavad, et tegu oli mahalaskmisega.

The death certificate my mother received only in 1989 from the Estonian National Archive. The first inquiry claimed there were no documents. Some years later it turned out the certificate wasn't released, because no relatives were found. My mother could access the document because of a personal acquintance. She worked at a foodstore in Toompea and many of her customers were from the Archive. It is also written on the certificate that the cause of death is unknown. But certain sources say, he was executed by firing.
2. Juljus ja Helene kihlusid 1930, jõudes abielus olla ligi 10.aastat.

Juljus and Helene got engaged in 1930 and were marrie for almost 10 years.
3. Üks peaagu ainukestest piltidest, kus Juljus perega on. Silmnähtavalt sarnane minu lahkunud vanaonuga ja praegu vanaonu pojaga.

One of the only pictures of Juljus with his family. Clearly resembles my late great-uncle and his son.

First post.

Vähemalt praegune sissekanne põhineb mu ema juttudel. Tegu on ema vanaisaga, seega minu vanavanaisaga. Mu vanaema oli 2.aastane, seega pole ta oma isa kunagi näinud.Minu vanavanaisa, Julius Põldver on sündinud 5.märtsil, 1905, Põllutaguse talus, Änglema külas. Elas 35.aastaseks. Oli abielus minu vanavanaema, Helene-Wilhelmine Põlluaiaga. Peres kasvas peale Juliuse veel 3 last.1941. viidi ta sunniviisiliselt Gorki-Oblastisse(praegune Nižni Novgorod), Volga jõe äärde, väidetavalt olla ta sõitnud reega mööda vallamajast, Vabariigi aastapäeval 24.veebruaril 1941. ja lehvitanud Eesti lippu. Kaasa viidi ta, kui riigivaenlane.

The first entry is based on my mother's stories. This blog is about my mother's grandfather, my great grandfather. My grandmother was 2 years old, so she never saw my grandfather.
My great grandfather, Julius Põldver was born on 5th March 1905, in Põllutaguse farm in Änglema village. He lived to be 35. He was married to my great grandmother, Helene-Wilhelmine Põlluaed. There were 3 more children in the family besides him.In 1941 he was taken to Gorki(now known as Nižni-Novgorod) near Volga against his will. Allegedly he had ridden a sled past the community center on Independence Day, 24th February 1941, waving an Estonian flag. He was deportated as an enemy of the state.

1941. aastal tegutsesid Eestis nõukogude paramilitaarsed üksused hävituspataljonid, mis rakendasid süstemaatilist terrorit kohaliku elanikkonna vastu ning võitluses vastupanuliikumisega. Hävituspataljonid panid toime sõjakuritegusid nagu uurimise ja kohtuta tapmised, sõjavangide tapmised, piinamised, rahulike elanike vara hävitamine ja marodöörlus.Venemaa ametlik seisukoht on, et 1940. aasta sündmusi Eestis ei saa nimetada okupatsiooniks, sest Nõukogude väed sisenesid Eestisse Eesti valitsuse nõusolekul vastavalt baaside lepingule. Samuti on Venemaal levinud seisukoht, et Eesti liitumine Nõukogude Liiduga oli Eesti rahva õiguspärane tahteavaldus, kuna vastava palve esitas Eesti Riigikogu

In 1941 there were soviet paramilitary units operating in Estonia. These were known as destruction battalions, that carried out systematic terror against locals and fought against the resistance movement.
Destruction battalions commited warcrime such as executions without trial, killing warprisoners, torturing, destruction of civilian property and marauding.Russia's official position is, that the events of 1940 can not be called an occupation, because the soviet forces entered Estonia in accordance with the so-called treaty of the bases. It is also a widely spread belief that the Estonian people wanted to join the Soviet Union, because the Estoian parliament made the request.


Gorki-Oblastis hukati ta teadaolevalt 1941. Algul ei teatatud kellegile, kuna väidetavalt ei leitud sugulasi. Hiljem Eesti Riigiarhiivist saadud tõend kinnitas(ema lubas üles otsida selle maalt, siis panen ka siia), et on Gorkis hukatud. On ka kuulujutud, et ta lasti siin samas maha, formaalsuse mõttes pandi paberile, et Venemaal. Teisalt väidetakse, et ta ei olnud nii suur riigivaenlane. Aga mõrvati ta 1940/1941 arvatavasti, kuna siis olnud seal suured vangide ülestõusud, mis suruti maha tankide ja tulirelvadega.

Confessedly he was executed in Gorki in 1941. At first noone was notified, because supposedly they were no relatives to be found. Later a file found from the Estonian National Archive proved that he was executed. There are also rumours that he was shot right here in Estonia and the story that he was shot in Russia was a mere formality. On the other hand it was also claimed that he was not considered that big of an enemy, but was murdered in 1940/1941, because there was an uprising, which was squelched with tanks and firearms.

Vanavanema olla rääkinud, et "tänu" Juliuse küüditamisele ei viidud teda, kui kulaku* naist, ning suurt pere Venemaale.

My great grandmother said that because of Julius' deportation she and her big family weren't sent to Siberia, because they were considered a kulak's * family.*Kulak (кулак - rusikas) on isik, mida Nõukogude Liidu poliitilises sõnavaras kasutati inimeste kohta, kes oli kuulutatud rahvavaenlasteks, sest nad olid rikkamad kui teised. Algselt tähendas see sõna iseseisvaid Venemaa põllumehi, kellel oli suured talud ja kes kasutasid palgatööjõudu ja toetasid tsaari võimu.

*Kulak(кулак – fist) was a term used in the Soviet Union for people who were labeled enemies of the state, because they were richer than others. Originally the word stood for independent Russian farmers, who owned big farms, hired workers and supported the czar.Juliuse õemees Oskar Kübar(sünd. 1914) viidi Siberisse, kuna hoidis eemale nii Vene-, kui ka Saksa sõjaväest. Seal sai ta karisusteks 25+5 (25.aastat vangilaagrit ja 5. aastat asumist, mil ei tohtinud sealt ära tulla. Tüüpiline karistus riigivanelastele) Juliuse õde läks mehele järgi. Tagasi tulles küüditati õde 1949. uuesti Siberisse. Salme Kübar( Juliuse õde) ja Oskar Kübar tulid Siberist tagasi 1961. Siis ei lastud neid kodukohta elama, vaid suunati 40km kaugemale Keilasse. Oskar suri 1973. nõrga tervise tõttu.

Julius' brother-in-law Oskar Kübar(born 1914) was taken to Siberia, because he would not go to the Russian nor German army. There he got the 25+5 (25 years in a prisoncamp and 5 years banned from leaving, typical for enemies of the state) Julius' sister followed her husband. On her return in 1949 she was deported to Siberia again. Salme Kübar(Julius' sister) and Oskar Kübar returned from Siberia in 1961. They weren't allowed back to their old home, but were forced to live 40 km away in Keila. Oskar died in 1973 because of ill health.